Saue Vabatahtliku Tuletõrjeühingu taasasutamine ehk kuidas kass puu otsast logo peale sai
20. märts 2023
Põhja regioonis tegutseb selle aasta algusest uus vabatahtlik päästekomando – Saue Vabatahtlik Tuletõrjeühing, kes tänaseks osalenud juba 25-l päästesündmusel. Komandol on kaks juhtfiguuri – Alice ja Riho Juurik, kes, nagu ühine perekonnanimigi ütleb, ühe katuse all elavad ning kahte last kasvatavad.
„Juhtfiguur on muidugi ilus sõna, kuid meie oma ühingus oleme seda meelt, et ühing on üks „pere“ ja meil on ühised eesmärgid, mis on omavahel läbi arutatud ja paika loksutatud,“ sõnab Alice ning Riho lisab, et komando peamiseks eesmärgiks on tagada võimalikult kvaliteetne ja kiire abi kutselistele päästjatele nii väljakutsetele reageerimisel kui ka ennetustöös. Kvaliteetne abi tagab meie arvates esmalt hea koostöö nii kutseliste kui ka teiste vabatahtlikega, andes sedasi omakorda panuse hästitoimivasse ühtsesse päästevõrgustikku.
Teekond päästemaailma ja õppetunnid esimesest väljakutsest
Alice ütleb, et oli enne päästeperega liitumist pikka aega mõelnud, et lisaks muudele hobidele võiks teha ka midagi, mis aitaks panustada ühiskonda tervikuna ja oleks tema jaoks väljakutseid pakkuv. „Olgugi, et mu isa on terve elu kandnud politseiuurija vormi ning ka laigulisi riideid oli kodus omajagu, sai otsus siiski langetatud minu jaoks täiesti võõra valdkonna – pääste kasuks. Ka minu tutvusringkonnas ei olnud ühtegi kutselist ega vabatahtlikku päästjat ning just seepärast tundus pääste eriti intrigeeriv. Mõte mõlkus mu peas muidugi pikalt ja salaja, kuniks ühel päeval võtsin ühendust Põhja päästekeskuse vabatahtlike koordinaatoriga ja registreerisin end vabatahtliku päästja I astme koolitustele. Abikaasa Rihole ja parimale sõbrannale rääkisin kõigest alles siis kui koolitused olid juba läbitud.
Abikaasa Riho meenutab Alice’i esimest väljakutset nende kodu kõrvaltänavasse 2020. aasta esimesel jõulupühal: „Ta helistas mulle paar minutit pärast kodust lahkumist, et ma ta auto eest ära ajaksin, sest see oli päästetehnikal ees. Olin just kipsist lahti saanud ning kihutasin pooljoostes sündmuskohale, kus selgus tõsiasi: ma ei osanud ei temale ega teistele mitte kuidagi abiks olla. Olin justkui jalus, samal ajal, kui Alice juba tegutses ning häirekeskusele olulist infot jagas. Isegi ühele perele külla tulnud jõuluvanast oli rohkem abi, sest ta jagas ristmikul saabuvatele päästeautodele juhiseid,“ räägib Riho, kes tol hetkel Alice’i autoga tagasi koju sõitis, misjärel sündis otsus, et ka temast saab vabatahtlik päästja, isegi juhul, kui ta aktiivselt tegutsema ei hakka. „Mõtlesin tol korral, et käin koolitused läbi kasvõi selleks, et oma kodu turvalisus tagada ning tuleohu korral teadlikult käituda.“
Ühel hetkel, kui nendega olid liitunud ka mitmed teised Saue vallas elavad vabatahtlikud päästjad, said nad koos aru, et soovivad veel ühe suure sammu edasi astuda. „Meil oli suur soov nii ennetustegevuse kui ka operatiivse poolega tegeleda koordineeritumalt ja uuenduslikumalt. Niisiis asusimegi asja kallale ning uurides veidi meie piirkonna ajalugu, selgus, et Sauel oli kuni 1990. aastani tegutsenud üks tolle aja suurimaid vabatahtlikke komandosid – Saue vabatahtlik tuletõrjeühing, mille tegevus aga kahjuks järelkasvu puudumise tõttu hääbus,“ möönab Alice.
Komando loomine
Ajaloohõngu vajunud ühingule uue elu sisse puhumine oli sisuliselt uue komando loomine, sest 1925. aastast Saue mõisa juures tegutsenud komandost oligi alles vaid nimi. „Sisuliselt asusime looma uut ühingut ning suurimateks väljakutseteks oli loomulikult „oma pesa“ ja rahastus, kuid nagu öeldakse, raskused on ületamiseks ja nii on ka meil tänaseks olemas nii „pesa“ kui esmaseks toimimiseks vajalik rahastus läbi isiklike investeeringute,“ sõnab Alice ning lisab, et üheks huvitavaks väljakutseks on osutunud ka nö mõttemalli murdmine, et vabatahtlikud on justkui konkurendid.
„Meie eesmärk on tegelikult ju hoopis näidata, et kui meil on ühised või sarnased eesmärgid, siis toimiv koostöö tagab piirkonna ohutuse kordades paremini kui konkureerides. Väga hea näite ideaalselt toimivast koostööst saan tuua meie heade naabrite juurest Sakust, sest Saku vabatahtlike päästjatega teeme sageli ühiseid õppuseid, kaasame teineteise liikmeid valvetesse ning katame üksteist ka erinevatel ennetustegevustel. Nad on meile väga suureks eeskujuks ja toeks komando ülesehitamisel,“ ütleb Riho.
Reageerimisvõimekuse tagamine
Reageerimisvõimekuse tagamiseks on loomulikult vajalik nii tehnika kui päästevarustus, kuid Alice’i ja Riho sõnul on veelgi olulisemad ikka inimesed. „Vabatahtlikud päästjad tegutsevad sageli õhinapõhiselt. See on nende inimeste hobi ja igaüks panustab täpselt nii palju kui saab. Meie jaoks on täna täiesti aktsepteeritav, kui mõnikord vahetus katmata jääb ning me ei saa kutselistele päästjatele abistavaks jõuks minna. 1. jaanuarini 2023, mil saime reageerimislepingu, avas meile lahkelt oma uksed Saku Priitahtlike Pritsimeeste komando, kus saime panustada nende valvetesse. Sealt jäi meile külge ka harjumus püüda igapäevaselt mehitada oma valved vähemalt kella 19-07, kuid kui mõnel autojuhil või päästjal on võimalik samaaegselt oma põhitööd kaugtööna teha, siis anname endast parima, et olla valmis reageerima ka päevasel ajal,“ tõdevad Alice ja Riho.
Hetkel on ühingusse ametlikult vastu võetud 15 inimest ning 3 on vabatahtliku päästja koolituste ootel. Nii, et peagi on liikmeid juba 18. Ühel või teisel moel on kõik liikmed aktiivsed – mõni panustab rohkem valvesse ja väljakutsetele reageerimisele, teine jälle ennetusse. „Me ise arvame, et see on väga hea tulemus,“ tõdevad Alice ja Riho.
Uute liikmete leidmine on ilmselt paljude komandode murekohaks, mida Alice oma kogemusele tuginedes täielikult mõistab, sest valdkonnavälise inimesena päästesse tulles on paljudel ekslik arusaam, et vabatahtlik päästja peab panustama ööpäevaste valvetega ning nad ei adu, et ka kolm või neli tundi valvesse panustamist on suureks abiks. Sama oluline on panustamine ennetustegevusse, sest igaüks ei peagi tuld kustutama.
Ühingule kuulub üks tulekustutusauto, kutsungiga Saue 32. Tegemist on endise Prantsusmaa päästeautoga Meurthe ja Moselle piirkonna komandost ning masinaks ise Renault Magirus G270.
Täna paikneb komando Sauel Segu tänaval, kus auto jaoks on suur soe telk ning liikmete endi olmeruumiks kahe toaga soojak. „Ühest toast on välja kujunenud elutuba ja teine on magamistuba. Kodust me ei ole enam reageerinud ja proovime seda joont ka hoida,“ sõnab Alice. „Komandost reageerides on inimesed väljakutsetele paremini meelestatud ja on nö „kohe olemas“ ning see võimaldab muuhulgas ka meil oma aega paremini planeerida, et ei peaks kogu aeg „valvel“ seisma ja roobades ringi liikuma,“ täiendab Riho.
Suured tulevikuplaanid
Kaugematest eesmärkidest on komandol sihiks päris oma komandohoone ehitamine, kusjuures uue hoone eskiisplaan on juba olemas ning loomulikult jätkatakse olemasoleva tehnika täiustamisega.
„Lähiaja eesmärkidest on kõige olulisem kindlasti meie töökvaliteedi tõstmine ning selleks on meil oma koolitus- ja väljaõppeplaan. Olenemata päästesündmuste tõsidusest tuleb mõista, et suur osa neist on ühel või teisel moel seotud inimeste elude ja varaga ning nendega mängida ei tohi. Miks ütlen „mängida“? Seepärast, et kui me teeme seda valedel eesmärkidel ja ebakvaliteetselt, siis paraku see nõnda on ja meie eesmärk on seda vältida,“ ütleb Riho.
Kuidas kass puu otsast logo peale sai
Saue vabatahtliku päästekomando logo sümboliseerib ühingut läbi erinevate elementide. Logo peal moodustavad risti kaks tööriista: tuletõrjekirves ning pootshaak. Keskel, mõõkade ristumiskoha peal on tuletõrjekiivrit kandev kass. Tuletõrjekirves ning pootshaak on klassikalised tuletõrjujate tööriistad ning kannavad ühingu sümboolikal edasi selle liikmete indu teha tööd ja panustada ühiskonna turvalisuse tagamisse, olles selleks valmis oma „käsi määrima“. Ühtlasi sümboliseerib see asjatundlikkust pääste valdkonnas. Küsimusele, miks just kass, vastavad Alice ja Riho, et kui meeskond logo ideekavandit luues kokku sai ning tõdes, et tavakodanike jaoks seostub päästega reeglina kaks teemat: tulekahjude kustutamine ja kasside puu otsast päästmine, siis tekkiski idee, et nii, nagu kassidel on üheksa elu, ärkas esiteks ju ka Saue Vabatahtlik Tuletõrjeühing uuesti ellu. „Teiseks, kass maandub alati käppadele ja seega tähistab punast päästekiivrit kandev kass ka pehmelt käppadele maandumist, olenemata raskustest või väljakutsetest, mis meid ees ootavad,“ vaatavad Alice ja Riho julgelt tulevikku.
Liina Valner
Põhja päästekeskuse kommunikatsioonijuht